Maria - Translation Team

1994. aastal sain ma kemo- ja raadioteraapiat. Antud ravi muutis mu steriilseks. Arstid informeerisid mind ravi lõpul, et ma ei ole enam võimeline lapsi saama ning mind tabas sügav depressioon. Elu aga läheb edasi ning valu on aastatega vähenenud.

2007. aasta veebruaris võõrustasin ma enda kodus juhuslikult leedu tüdrukut, kes tegi Trentos oma Erasmuse programmi. Ta tuli Milaanosse nädalaks. Ühe meie vestluse ajal risotto ja veini seltsis küsis ta minult, et kas ma olen midagi kuulnud CouchSurfing projektist, mina vastasin, et ei ole. Ta rääkis mulle sellest online kommuunist ja seletas, kuidas see töötab. Samal päeval tegin ma endale CouchSurfing profiili.

2007. aasta veebruaris sai mu elu uue suuna. Hakkasin oma kodus inimesi võõrustama. Need inimesed olid rändurid, kellest teadsin ainult nende profiilide ja soovituste kaudu. Hakkasin inimeste võõrustamist niimoodi armastama, et 18 kuu jooksul olen võõrustanud umbes 250 inimest 44-st erinevast riigist.

2007. aasta oktoobris võõrustasin oma sajandat külalist ning mul tekkis idee. 2 eurot igalt külaliselt tähendab 200 eurot. See ei ole suur summa ning on vastuolus CouchSurfing'u reeglitega (ei tohiks inimestelt, keda võõrustad, raha küsida). Samas võin ma aga neilt küsida, kas nad tahavad teha vabatahtliku annetuse projekti jaoks ja maksta 2 eurot.

Mul ei ole mõtteski seda raha enda tarbeks kasutada, kuid arvan, et saan selle raha anda mõnele organisatsioonile, mis tegeleb välismaale lapsendamisega ja nii saavutan ma mingisugusel määral hingelise rahulolu.

2 eurot on reisijale väike summa, kuid 200 eurot laseb meil maailmas adopteerida 1 last. Sa saad anda nendele lastele tervise, toidu, hariduse..lühidalt öeldes korraliku elu.

Igaüks, kes tahab mulle anda minimaalselt 2 eurot, saab endale projekti logoga rinnanõela, t eki makstud raha kohta ning tema nimi ja pilt ilmub siinsel netileheküljel.

Iga kalendriaasta lõpus läheb kogutud summa ühele või enamale organisatsioonile (olenevalt kogutud summast), mis tegeleb välismaale adopteerimisega.

maurizio mangano